Custom Search
KEITH SIILATS
Cambridge'i Ülikooli majandusüliõpilane ja stipendiaat
Vastulause Mart Remmeli artiklile "Väliskaubanduse skeem matemaatikaga vastuolus" (21.11.97).
Teoreetiliselt oleks kõige parem elada maailmas, kus
puuduvad tollitariifid ja väliskaubandust soodustavad
subsiidiumid. Siis võiks iga riik rahulikult spetsialiseeruda
nende toodete tootmisele, mis tal kõige paremini välja
tulevad.
Kui Hispaanias osatakse kasvatada sigu paremini kui Eestis ja Eestis läheb hästi shampinjonide kasvatamine, siis peaksid kõik seakasvatajad Eestis ümber õppima shampinjonikasvatajateks.
Kahjuks ei ela me ideaalses ühiskonnas. Seetõttu tuleb rakendada paremuselt teist teooriat, riikliku sekkumist. Majandusanalüütikud on välja selgitanud, et parim koht sekkumiseks on probleemile võimalikult lähedal. Seega, kui Euroopa subsideeritud sealihaga võrreldes on Eesti oma liiga kallis, tuleb seda subsiidiumidega odavdada, et säiliks aus konkurents. Tollitariifid pole siin parim lahendus, sest nad asuvad probleemi keskmest kaugel.
Eesti tootja läheb hinnatõusuga kaasa
Ajalugu on tõestanud, et pärast tariifide kehtestamist kodumaise toodangu hulk ei kasva. Kui Belgia sealiha kilo maksab 50 krooni ja Eesti oma 51 krooni, siis pärast tariifi 20-protsendist tõusu maksab Belgia liha kilo 60 krooni. Oleks huvitav tutvuda Eesti ettevõtjaga, kes peale tariifide tõusu kohe seakilo hinda 59,95 kroonini ei tõsta. Sellise hinnaga tõrjub ta Belgia tootja välja ja teenib maksimaalse kasumi. Kuid et liha hind on tõusnud, siis tarbimine väheneb, sest liha ei jõuta enam osta.
Ajalooliselt on tootjad alati käitunud kirjeldatud skeemi kohaselt, näiteks 1920. aastatel Inglismaal pärast esmakordset tollide kehtestamist.
Riiklike toetuste kasutamine viib tunduvalt paremate tulemusteni. Kuna suurtootjaid ei pea subsideerima väiketootjatega samas ulatuses, areneb konkurents ja väheneb doteerimisele kuluv raha. Ka ei kasva toidu hind ega teki salakaubavedu. Süsteemi hooldekulud kujunevad tunduvalt väiksemateks, kuna põllumehed kannavad suures osas ise toetuste väljamaksmise eest hoolt. Seega on subsiidiumid tariifidest odavamad ja see on ka põhjus, miks Euroopa Ühendus neid kasutab.
Veelgi enam, Eestil on potentsiaali tulevikus ise toitu eksportima hakata, kuid tariifid takistaksid seda. Näiteks Eesti konservitootjad jäävad pärast sealihale tariifi kehtestamist maailmas ebavõrdsesse olukorda, sest nad peavad oma tooraine eest rohkem maksma.
Rahvas saab petta
Toidu eraldi maksustamine on poliitiline enesetapp, millega Riigikogu eales ei nõustuks. Samal ajal nõustutakse aga tariifidega.
Riigikogu loodab, et valijad ei saa tariifide ja maksude sarnasusest aru. Seega petetakse rahvast ja sisuliselt eelistatakse kallimat projekti efektiivsemale.
Parimaks lahenduseks on põllumeeste subsideerimine riigieelarvest. Esiteks muudab see toidu odavamaks ja aitab seega väiksema sissetulekuga inimesi, kuna nad kulutavad toidule suurema osa oma sissetulekust. Ka on selline finantseerimine poliitiliselt populaarne ja lihtsalt arusaadav.
Teiseks paneb põllumeeste subsideerimise otsustamine riigi otsese valiku ette. Ainult sellisel juhul on abiks majandusmudelid, mis aitavad otsustada, kas Eesti suhteliselt väike maksukoormus on tõesti põhjustanud põllumajanduse taandarengu. Kui see osutub tõeks, tuleb Euroopa eeskujul tõsta maksukoormust ja põllumehi subsideerida. Kui aga leitakse, et Eestile on talumeestest tähtsam edenev ettevõtlus, tuleks põllumehed jätta toetuseta.
Lubamatu on aga olukord, kus puhtpoliitilistel kaalutlustel näiliselt ei tõsteta maksukoormust. Selle asemel kulutatakse raha tollisüsteemi rajamiseks, millega kaasneb vältimatult korruptsioon ja süvenev sotsiaalne ebavõrdsus.
Tagasi EPL sisukorda Click here to see more economics,politics and school papers from me