Custom Search
Keith Siilats (21) - lõpetanud Cambridge`i. On magistripraktikal New Yorgi finantsmaastiku ühel viljakaimal osal. 193 cm pikk. Ühtlased hambad.
Võib teid ajada pahviks hüper-asjatundlikkusega majandus- ja arvutivallas, aga poole lause pealt võtab teemaks hoopis inimeste pilkamise ööklubides ja kilkab mürsikumoodi naerda.
Kui Keith on Eestis, on ta üks siinseid ihaldusväärsemaid poissmehi.
Kuhu tahaksid reisida?
Aasiasse kohalikku kultuuri õppima. Näiteks Hongkongis ja Malaisias on praegu plahvatuslik interneti areng ja kiire elutempo.
Oled Sa ma elu jaotanud perioodidesse näiteks sind kujundanud raamatute järgi?
Kronoloogiliselt on mu areng läinud väga sarnaselt maailma ajaloo arengule, lihtsalt sada korda kiiremini. Kõigepealt Aristoteles, et millest see maailm siis lõpuks koosneb, see kestis kuni keskkoolini Inglismaal. Õppisin enamasti füüsikat, keemiat ja muid reaalteadusi. Ülikooli esimesed aastad kulusid väärtushinnangute loomisele ühiskonnas - Hume, Popper, Locke, Hegel a`la mis on tõde, võrdsus, vabadus, abstraktsus. Edasi katsusin lugeda rohkem inimese aju toimimisest – Freud, Jung, Adler, kognitiivne psühholoogia – ja religioosset kirjandust. Eelmisel aastal keskendusin sellele, kuidas inimestega manipuleerida, neid muuta ja võluda - Rogers, Carnegie, Erikson. Hetkel on käsil eksistentsialistlik rahakogumisperiood. Tulevikus lähen loodetavasti kunstilisemaks ja loovamaks. Praegu kahjuks lõpeb Kandinskyga mu kunstiajalugu ära.
See, kus ma inimesi mõjutama õppisin. Lugesin seda, mis t e i s i huvitab, mitte mind ennast. Mulle jõudis kohale, et standardse karismaatilisuse alus on see, et sa räägid sellest, mis partnerit huvitab, mitte sellest mis sind huvitab.
Mind valdab küll tülgastus, kui näen raamatupoes neid banaal-populaar-psühholoogia lette. Sul kui intelligendil peaks ju need reeglid juba veres olema või vähemalt kogemustega õpitud.
Ei, vastupidi, see on just väga naljakas ja huvitav ahmida neid raamatuid, et teada saada, mida teised mõtlevad ja mida nad tahavad kuulda. Kui sa räägid mingit standardset juttu, ei kulutata aega sulle vastu vaidlemise peale ja energia läheb ainult uude ideede vahetamise peale.
Tegelikult on ju jumala ükskõik, kas inimesed nõustuvad suga või mitte.
Ega ma neid ei kadesta… Noh, sisimas tunneme me vist kõik mingis suhtes teiste vastu üleolekut, aga samas pole kohanud inimeset kellega ninapidi koos olles nädala ajaga igavaks muutuks.
Ülbust ja halvasti ütlemist võib võtta kui put optsiooni, mida saab hinnata Black-Scholes` mudeliga - kui ikka investeering on väiksem kui oodatav tulu, siis tuleb ära käituda ehk midagi halvasti näkku öelda. Loomulikult tuleb arvesse võtta riski, et inimesed muutuvad rohkem ootamatuks, kui sa ise ootamatu oled.
Kuna rassisid mitu aastat Cambridge`i hirmranges rezhiimis õpikuvirnade taga, käib Sul hetkel massiivne sarvede maha rammimine. Sa ei saa muidu rahu, kui oled iga nädal vähemalt kaks erinevat naist ära võrgutanud. Ainult siis, kui Sa neli kuud Buenos Aireses töötasid, suutis Su imekena argentiina armastusjumalanna Mariela Su maha rahustada.
Ega ma nüüd nii hull ka pole. On lihtsalt intensiivsed ja rahulikumad perioodid. Kahjuks jah, lõppes mu töö Buenos Aireses otsa, ning seega ka Mariela periood.
Süsteem on selles, et kui ma ise midagi välja mõtlen, siis ma loomulikult jagan seda teistega. Samas – kui keegi mulle midagi usaldab, ja rõhutab, et jäägu see meie vahele, siis meie vahele see ka jääb. Järelikult on inimestel kasulikum mind usaldada, kui lasta mul ise jutte välja mõelda ja neid levitada.
Näiteks hüppasin Rio de Janeiros deltaplaaniga 600 meetri kõrguse mäe otsast alla…
Või tegin ühe kena tüdrukuga Londoni tihedaimal liinil Oxford Streetilt Bond Streetile bussi teisel korrusel kelmikaid asju.
Äh, muidugi olen ma võimeline midagi sellist tegema!!! (Keithi toon on sama põlastav, nagu oleks ma teda andestamatult alahinnanud)
Kui mul just pikem armumisperiood pole, teen selliseid eksperimente kogu aeg.
Viimati rääkisime pikemalt üleeelmisel aastavahetusel Austrias - et mis on tõde, loogika, triviaalsus, filosoofia… Meil on liiga erinevad suhtlusmeetodid… Ma arvan Kärdist väga hästi, lihtsalt ta eriala on hoopis teine…
Sa ei tea, kes on Tom Stoppard ja Italo Calvino, samas ei leidu Sulle omavanuste hulgas naljalt võrdset kõrgema majanduse, matemaatika ja arvutiteaduse vallas. Äkki viskaksid selle New Yorgi raha- ja eluliigutamise kus seda ja teist ning suunduksid teadusesse?
Täitsa võimalik. Praegu on mul pooleli magistriprogramm, mida üritan tööga klapitada. Pärast seda tahaksin teha doktori ühes finantsküsimuses. Nimelt sooviksin lihtsamaks teha finantsprobleemide lahendamise läbi simulatsioonide. Simulatsioonid aitavad anda lahendusi väga keerukatele mudelitele - võib väitesse jätta kõik oletused sisse ja saad ikka vastuse kätte.
Vähe on neid, kes oskavad korraga nii majandust kui programmeerimist, nagu mina…
Kunagi olin peaaegu täielik idealist. Nüüd oleks seda idealismi isegi rohkem vaja… Kui rohkem raha oleks, võiks mässama küll hakata. Isikuvabaduse eest… Vabaduse eest olla mina ise… Paljud seda vabadust ei oma… Ega ma ei mässakski enda vaid teiste isikuvabaduse eest, kuna mulle meeldivad vabad inimesed, lõppkokkuvõttes ikkagi egoist… Sooviksin, et kultuuris muutuks normaalseks, et on erinevaid inimesi…. Ideaalses ühiskonnas teeksid kõik seda, mida tahaksid… Sa ei lähe tapma, sest sa ei taha tappa… Võibolla tahaksid abielluda 19-aastaselt, aga… ei sobi.
Väljend “ei sobi” mulle ei sobi!!!
Kui tahan, lähen geibaari - mismoodi ei sobi???
Sel isikuvabaduse ideel on sügavad alused – Locke`i “Leviathan” näiteks… Konservatiivsuse vähendamiseks ühiskonnas tuleb veel palju vaeva näha... Väga kasulik oleks kiirabi ESS-ile erastada, aga ei erastata, sest “ei sobi”. Nii nagu tuludeklaratsioonid ja pangandus, võiks ka hääletamine toimuda interneti teel, aga kindlasti ka see “ei sobi”. Hääletamine pangaautomaadis (“vajuta siia, et saldot vaadata, siia et Reformierakonna poolt hääletada, siia et 5000 krooni välja võtta”). Teoreetiliselt võib seda probleemi vaadelda kui ühiskonna tendentsi viia risk liiga madalale ja tulusus kannatab. Optimaalsem oleks shortida riskivabu instrumente.
IQ. Võimeid saab ju ükskõik kuidas liigitada, IQ on selline hea lihtsustatud variant. Tavalistes testides, mis lõppevad 160 peal, olen suhteliselt maksimumini jõudnud. Teste, mis määravad IQ 150-200 pole teinud. Noh ja mul oli suhteliselt raske lapsepõlv. Alguses Inglismaal ei osanud keelt üldse jne. Sul oli sarnane värk ja tead isegi, et see tuleb hiljem meeletult kasuks.
Kui pead valima kahe võrdselt targa ja ilusa naise vahel, kes mõlemad sinuga sobivad, ja sa oled segaduses, kas siis võib määravaks osutuda näiteks naise kuulsus?
Jah, aga asi on suhtarvudes. Kui nad on v õ r d s e l t ilusad, targad ja sobivad, siis loeb jah kuulsus. Aga kui nad on võrdselt targad ja sobivad, aga üks on r o h k e m ilus kui teine kuulus, siis võtan ilusama. Valem on umbes selline, et IQ on kaks korda tähtsam kui ilu, mis on omakorda poolteist korda tähtsam kui kuulsus või seltskondlik arvamus.
Tee teistele seda, mida tahad, et sulle endale tehaks. Näiteks tahad, et keegi sind peole kutsuks, siis lähed ja kutsud ise (kelm naer)!
Ärilise tagamõttega uuriksin, kas inimesed hääletaksid interneti teel, kui see neile võimaldataks ja sarnaseid arvutiga seonduvaid küsimusi.
Meta-küsimused on huvitavad. Et küsid küsimuse millele jah vastus oleks väga radikaalne (et kas oled tegelenud maksupettusega summas üle 10 000 krooni). Pooltel vastajatest paluksin vastata ausalt, pooltel aga visata kulli ja kirja, et kui tuleb kull, siis vastaku “jah”, kui aga kiri, siis vastaku ausalt kuidas on. Kuna keegi ei näe kas tuli kull või kiri julgeb inimene ka ausalt jah vastata kui ikka nii on ja kiri tuli. Ja siis pärast vaataks, et kuidas tõenäosusteooria kehtib, ning kuidas ja kas üldse erineb nn ausa testi tulemus kulli ja kirja tulemustest. Nii saaks testides loodetavasti tõsta keerulisust. Vähem küsimusi, rohkem infot.
Kumb on a priori “parem” inimene, üldistades muidugi, – kas self-made man (sest ta kõik raske tööga ise saavutanud) või aristokraat (kel on jäänud rohkem aega tegeleda meeldivate asjade, enese harimise jms ja kes võib seetõttu olla rikkumata ja parem inimene)?
Minu jaoks pole olemas kontseptsiooni hea ja halb inimene. Oma tutvusringkonnas on praegu rohkem self-made man`e, järelikult suhtleksin parema meelega aristokraatidega. Ideaalselt võiks aristokraate ja self-made man`e olla võrdselt. Suhte 50:50 probleem on väga huvitav. Näiteks mõrvarite ja normaalsete inimeste suhe võiks olla 0:100, samuti pikajalgsete ja konnjalgsete tüdrukute suhe. Kuid samas on hulk vahepealseid juhtumeid, mille puhul inimeste eelistused on vist kõikidel erinevad.
Sinu kui teravapilgulise majandusanalüütiku vaade tulevikku – millal hakkavad meil näiteks arstid saama rohkem palka kui harimatud sekretärnäkid?
Eesti probleem on selles, et väärtushinnangud turumajanduse suhtes on valed.
Tuleb vaadata sellest aspektist, et mis juhtub, kui ära võtta üks arst või kui ära võtta üks sekretär.
Sekretär saab hetkel rohkem palka kui arst, aga sekretär loob väärtuse enamasti ainult siis, kui ta on noor. Arstid, kes lähevad ülikooli, saavad terve elu oma ametikohal töötada.
Kui kõik Eesti arstid Soome tööle läheks, siis Soomes arstide palk langeks, ja siintöötajate palk tõuseks, see aga jälle praegu “ei sobi”.
Tööandja maksab ikka minimaalse summa, mille eest inimene tööle jääb.
Probleem on ka selles, et arstid ja õpetajad ei julge töölt ära minna, sest “ei sobi” ju sekretäriks minna. Kui sa aga midagi muud teha ei taha, siis järelikult makstakse sulle piisavalt palka.
Huvitav miks sellistes küsimustes kunagi ei nuriseta lihunike või prügivedajate palkade üle.
Kinnisidee oleks olla vaba kinnisideedest – ratsionaalselt kõik asjad ise välja mõelda…
Kadri Kõusaar