Custom Search
Keskpanga iseseisvust pooldab enamus majandusteadlasi, kuna riigi sekkumine
reeglina suurendab inflatsiooni. Erapooletuid kandidaate Eesti Panga Nõukogu
esimehe kohale tagasi lükates proovib Riigikogu Eesti Panga iseseisvust
vähendada. Käesolev artikkel uurib sellise teguviisi põhjendatust ja järeldab,
et peamiseks motiiviks on tõenäoliselt lühiajalise populaarsuse saavutamine
enne valimisi, pikemaajalisteks tagajärgedeks aga ebastabiilsuse ja
inflatsiooni kasv Eestis.
Madal inflatsioon ja
tööpuudus poliitiliste eesmärkidena
Üks põhilisi keskpanga ülesandeid on madala inflatsiooni tagamine. Philipsi
seoseks nimetatud reegel aga väidab, et kõrge inflatsioon vähendab ajutiselt
tööpuudust ja suurendab seega majanduskasvu. Kui inflatsioon on nullis on
tööpuudus kõrgel, inflatsiooni kiirenedes tööpuudus väheneb, sest inimesed
töötavad paremini kui nende palgad tõusevad. Seetõttu on vähem ka
lahtilaskmisi.
Kahjuks saab inflatsiooni suurendades tööpuudust ainult ajutiselt
vähendada. Uurimused on kinnitanud, et inimesed harjuvad kõrgema inflatsiooniga
õige pea, mõistes, et tegelikult mingit palgatõusu ei toimugi. Seega hakatakse
vähem pingutama, lahtilaskmised sagenevad ning tööpuudus suureneb endiseks.
Kuid inflatsioon jääb jäädavalt kõrgemale tasemel. Säästmine pensionipõlveks
muutub ebakindlamaks ja tootjad peavad sagedamini hindu muutma. Ja kõik ainult
seetõttu, et kunagi taheti lühiajaliselt (näiteks enne valimisi!) riigis
madalamat tööpuudust saavutada.
Seega toob Philipsi seose teadlik ära kasutamine pikemas perspektiivis
ainult halba. Kuid kaks USA majandusteadlast, Kydland ja Prescott, näitasid, et
poliitilise kontrolli all olev keskpank ei loobu enne valimisi seose ärakasutamisest.
Lihtsustatult
võib teadlaste argumendi esitada oletades esiteks, et inimesed arvavad, et
hindade kasv jääb sarnaseks eelmise perioodile. Tegelik inflatsioon aga tuleb
seda suurem, mida väiksem on tööpuudus. Seega, kui inflatsioon on suurem kui
eelmisel aastal väheneb ajutiselt tööpuudus. Kui inflatsioon kolmandal aastal
jääb aga samakõrgele tasemele kui teisel, pöördub tööpuudus tagasi endiseks.
Teiseks on valitsuse ülesandeks korraga vähendada nii tööpuudust kui ka
inflatsiooni. Nende summat kutsutakse viletsuse indeksiks, mida tuleb
miinimumis hoida. Lahendus sõltub sellest, kui oluline inflatsioon võrreldes
tööpuudusega rahvale on. Majanduses kutsutakse olulisust inflatsiooni beetaks –
väike beeta tähendab, et inimesi inflatsioon ei huvita.
Kolmandaks eelistab rahvas stabiilset inflatsiooni muutlikule, on suur vahe
kas ühel aastal on inflatsioon 2% ja teisel 10%, või mõlemal aastal 6%.
Tööpuuduse puhul sellist vahet ei ole – ebameeldiv on töötu olla sõltumata
sellest, kas teistel on töö või mitte. Seega sõltub viletsuse indeks
inflatsiooni ruudust.
Kuna tööpuudust rahanduspoliitikaga otseselt mõjutada ei saa, hoiab
optimaalne poliitika inflatsiooni nullis. Kuid kui inimesed eeldavad, et
inflatsioon on nullis, siis saab riik viletsust ajutiselt veelgi vähendada,
mõjutades panka inflatsiooni suurendama. Tänu ruutvõrrandile ei suurenda väike
inflatsioon oluliselt viletsust, kuid vähendab lühiajaliselt tunduvalt
tööpuudust. Seetõttu ei usu ratsionaalne rahvas null-inflatsiooni lubadust.
Riiki usutakse alles siis, kui inflatsioon nii kõrgel, et selle suurendamine on
kulukam kui väiksemast tööpuudusest tulenev kasu. Teadlased avastasid, et
usutav inflatsioon sõltub otseselt beetast – mida suurem on beeta, seda väiksem
on usutav inflatsioon.
Positiivne inflatsioon viib aga “viletsuse indeksi” põhjendamatult kõrgele.
Üks lahendus null-inflatsiooni tagamiseks on panna keskpank seadusega järgima
ettemääratud reegleid, vältimaks riiklikku manipulatsiooni pärast rahvale
jagatud null-inflatsiooni lubadusi. Parimaks näiteks reeglitest on Eesti väga
edukas valuutakomitee süsteem.
Mingi diskreetsus peab kriiside lahendamiseks keskpangale aga jääma.
Näiteks oli majanduse jahutamine Eestis eelmine aasta võimalik seetõttu, et
Eesti Pangal oli õigus raha riigist välja viia ja kommertspankade kapitali
adekvaatsust reguleerida. Ilma Panga sekkumiseta oleks börsikrahh tunduvalt
suurem tulnud.
Panga otsustusvõime aga ahvatleb jälle Philipsi seost ära kasutama. Kuid
kui keskpank on iseseisev ja ei hooli tööpuudusest nii nagu riik, siis on tema
beeta tunduvalt suurem ühiskonna omast. Suur beeta aga tähendab madalat
inflatsiooni. Antud tulemust näitab ilmselgelt graafik ajakirjast “Journal of
Money Credit and Banking”
Seega, mida iseseisvam pank, seda väiksem inflatsioon, kusjuures tööpuudust
panga iseseisvus ei mõjuta. See analüüs oli Inglismaal ja Uus-Meremaal
keskpankadele hiljuti antud iseseisvuse aluseks ning mõjutas oluliselt ka Eesti
Panga ülesehitust rahareformi ajal.
Loomulikult on antud mudel väga lihtsustatud, kuid isegi selle täiustamisel
säilivad põhilised järeldused. Küll aga ei taipa rahvas Eestis veel Philipsi
suhte lühiajalisust. Maaliidu esimehe Arvo Sirendi arvamus “[Eesti Panga
Nõukogu praeguse kandidaadi näol] on tegemist teoreetikuga, pangajuhi kohale
oleks aga vaja tugevat praktikut” (EPL 3. juuni 1998) näitab selgesti, et
Maaliit soovib suuremat kontrolli keskpanka üle, nähtavasti selleks, et
majandust rahanduspoliitikaga mõjutada.
Poliitiliselt mitteneutraalne panga nõukogu esimees ei takistaks
inflatsiooni kasvamist enne valimisi. Ajutiselt viib inflatsioon tööpuuduse
vähenemisele, majanduskasv suureneb veelgi, ning “viletsuse indeks” väheneb
just enne valimisi, viies üles ka valitsuse poliitilise populaarsuse. Paari
aasta pärast maksab aga selline poliitika kätte jäädavalt kõrgema inflatsiooni
näol ning keskpanga usalduse vähenemises, kuid selleks ajaks on valimised juba
õnnelikult möödas.
Parim viis vältida selliste poliitiliselt lühiajalistele eesmärkide
elluviimist on siduda nad meedia vahendusel poliitilise usaldusväärsusega.
Niimoodi on toimitud eelarve defitsiidiga ja maksude suurusega, mida meedia
otseselt seostab valitsuse nõrkusega. Seetõttu ei saa poliitikud odavalt enne
valimisi pensionäride ja riigitööliste hääli koguda palkade ajutise
suurendamisega. Samamoodi peaks meedia tähtsustama ka Eesti Panga iseseisvust,
välistamaks majanduse manipuleerimist. Loodetavasti on käesolev artikkel seda
eesmärki ka täitnud.
(800 sõna, 5500 märki)
Keith Siilats, Cambridge Ülikool