Keskpanga iseseisvust pooldab enamus majandusteadlasi, sest riiklik sekkumine reeglina suurendab inflatsiooni. Erapooletuid kandidaate Eesti Panga Nõukogu esimehe kohale tagasi lükates proovib Riigikogu Eesti Panga iseseisvust vähendada. Käesolev artikkel uurib sellise teguviisi põhjendatust ja järeldab, et peamiseks motiiviks on tõenäoliselt lühiajalise populaarsuse saavutamine enne valimisi, pikemaajalisteks tagajärgedeks aga rahalise ebastabiilsuse kasv Eestis.

Üks põhilisi keskpanga ülesandeid on madala inflatsiooni tagamine. Philipsi seoseks nimetatud reegel aga väidab, et kõrgem inflatsioon vähendab ajutiselt tööpuudust ja suurendab seega majanduskasvu, mis on rahvale samuti tähtsad. Kui inflatsioon on nullis on tööpuudus kõrgel, inflatsiooni kiirenedes tööpuudus väheneb, sest inimesed töötavad paremini kui nende palgad tõusevad. Seetõttu on vähem ka lahtilaskmisi.

Kahjuks saab inflatsiooni suurendades tööpuudust ainult ajutiselt vähendada. Uurimused on kinnitanud, et inimesed harjuvad kõrgema inflatsiooniga õige pea, mõistes, et tegelikult mingit palgatõusu ei toimugi. Seega hakatakse vähem pingutama, lahtilaskmised sagenevad ning tööpuudus suureneb endiseks. Kuid inflatsioon on nüüd jäädavalt kõrgemal tasemel. Säästmine pensionipõlveks muutub ebakindlamaks ja tootjad peavad sagedamini hindu muutma. Ja kõik ainult seetõttu, et lühiajaliselt (näiteks enne valimisi!) riigis madalamat tööpuudust saavutada.

Seega toob Philipsi seose teadlik ära kasutamine perspektiivis ainult halba, tööpuudust tuleb alandada teiste meetoditega. Kuid kaks USA majandusteadlast, Kydland ja Prescott, näitasid, et poliitilise kontrolli all olev keskpank ei loobu enne valimisi seose ärakasutamisest.

Lihtsustatult võib teadlaste argumendi esitada oletades, et inflatsiooni määrab valem

inflatsioon täna = eeldatav inflatsioon – α (tφöpuuduse erinemine naturaalsest tasemest)

ehk sümbolites

π_t = π^e – α (u_t – U) (i)

π on inflatsioon, u praegune tφöpuudus ja U naturaalne tööpuudus (umbes 6% arenenud riikides), mida on vaja, et inimesed oma tööd väärtustaksid ja seda kaotada kardaksid.

Seega, kui inflatsioon on suurem kui eelmisel aastal väheneb tööpuudus, kuid enamasti ainult natukeseks ajaks (π^e = π_t-1).

Valitsuse ülesanne on aga korraga vähendada nii tööpuudust kui ka inflatsiooni. Inimesed eelistavad stabiilset inflatsiooni, on suur vahe kas ühel aastal on inflatsioon 2% ja teisel 10%, või mõlemal aastal 6%. Tööpuuduse puhul sellist vahet ei ole – ebameeldiv on töötu olla sõltumata sellest, kas teised inimesed on ka. Kõige lihtsamalt väljendab sellist suhet viletsuse indeks

viletsus = tööpuudus + β (inflatsioon)² (ii)

β nδitab inflatsioon olulisust ühiskonnas.

Kuna tööpuudust rahanduspoliitikaga otseselt mõjutada ei saa, viib viletsuse miinimumini inflatsiooni nullimine. Kuid kui inimesed eeldavad, et inflatsioon on nullis, siis saab pank inflatsiooni suurendades vähendada tööpuudust allapoole normaalset, kasutades 1. võrrandis antud seost, mistõttu inimesed ei usu null-inflatsiooni. Tasakaal saabub siis, kui inflatsioon on juba nii suur, et selle suurendamine on kulukam kui ajutine kasu mida väiksem tööpuudus toob. Diferentsiaal-võrrandeid kasutades usub rahvas antud mudelis alles

suurust inflatsiooni.

Üks lahendus on panna keskpank seadusega järgima ettemääratud reegleid. Eestis on valuutakomitee süsteem seda väga edukalt ka teinud. Mingi diskreetsus peab keskpangale aga jääma kriiside lahendamisel. Näiteks oli majanduse jahutamine Eestis eelmine aasta võimalik seetõttu, et Eesti Pangal oli õigus raha riigist välja viia ja kommertspankade kapitali adekvaatsust reguleerida.

Panga otsustusvõime aga ahvatleb jälle Philipsi seost ära kasutama. Kuid kui keskpank on iseseisev ja ei hooli tööpuudusest siis on tema β tunduvalt suurem όhiskonna omast. Võrrand 3 näitab, et kui inimesed usaldavad keskpanga konservatiivsust, pole ka inflatsioon suur. Seda näitab ilmselgelt graafik ajakirjast "Journal of Money Credit and Banking"

Seega, mida iseseisvam pank, seda väiksem inflatsioon, kusjuures tööpuudust panga iseseisvus ei mõjuta. See analüüs avaldati viis aastat tagasi, ning oli Inglismaal ja Uus-Meremaal keskpangale hiljuti antud iseseisvuse aluseks.

Loomulikult on antud mudel väga lihtsustatud, kuid ka mudeli täiendamisel tema põhiomadused ei muutu. Küll aga ei taibata Eestis veel Philipsi suhte iseloomu. Maaliidu esimehe Arvo Sirendi arvamus "[praeguse kandidaadi näol] on tegemist teoreetikuga, pangajuhi kohale oleks aga vaja tugevat praktikut" (EPL 3. juuni 1998) näitab selgesti, et Riigikogu soovib keskpanka oma kontrolli alla saada.

Poliitiliselt mitteneutraalne panga nõukogu esimees ei takista inflatsiooni kasvamist enne valimisi. Kuna Eestis usaldatakse keskpanka, väheneb tööpuudus inflatsiooni suurenedes märgatavalt, viies alla "viletsuse indeksi", mistõttu mõneks ajaks suureneb valitsuse poliitilise populaarsus. Paari aasta pärast maksab aga selline käitumine kätte jäädavalt kõrgema inflatsiooni näol ning keskpanga usalduse vähenemises, kuid selleks ajaks on valimised juba õnnelikult möödas.

Parim viis vältida selliste poliitiliselt lühiajalistele eesmärkide elluviimist on siduda nad ajakirjanduse vahendusel poliitikute usaldusväärsusega. Niimoodi on toimitud eelarve defitsiidiga, mida meedia seostab valitsuse nõrkusega ning mille suurendamisega enne valimisi võiks valitsus muidu koguda pensionäride ja riigitööliste hääli. Samamoodi saab meedia tähtsustada ka Eesti Panga iseseisvust, loodetavasti on käesolev artikkel seda eesmärki täitnud.