Custom Search
E.Vilde kirjutas romaani "Mäeküla piimamees" 1916. aastal, ajaliselt just enne Eesti Vabariigi välja kuulutamist. Nagu ka paljud tema eelmised teosed, nii kritiseerib ka see kodanlust tollel ajaperioodil. Raamatu põhikonfliktiks on naine Mari, kellesse on armunud mõisnik Kremer, kuid kes on abiellus talupoeg Tõnu Prillupiga. Prillupil on aga egoistlikud kavatsused Mari suhtes ja seetõttu üritab ta Mari sundida mõisnikuga vahekorda astuma, mida naine ka lõpuks teeb. Selles kirjandis ma proovingi selgitada Mari motiive seda sammu astudes.
Mari ole tolle aja kohta päris kena väljanägemisega ja küllaltki huvitava iseloomuga. Ta oli palju eneseväärikust, mis ei lubanud tal end pilgata ja käskida lasta. Tolle aja perekonnas oli mees naise üle valitseja. Mari teadis seda, kuid hakkas sellele vastu. Esimest korda võib Mari sellist iseloomu märgata juba tema esimesel kohtumise Kremeriga, kui Mari mõisas aknaid pesi. Kremeri küsimuse peale, kas Mari mitte alla ei karda kukkuda vastas to ainult: "Kellel mu'st siis kahju oleks - ärral või?" Näha on, et Mari tajub meeste võimu, kuid hakkab sellele vastu. See vastuhakajalik iseloom ongi põhiliseks põhjuseks, mis määrab Mari käitumise. Tahtmatult tuleb temast lugedes meelde võrdlus naisvõrdõiguslastega1, kelle käitumine tänapäeval meenutab Mari käitumist 80 aastat tagasi.
Tolle aja mõisates juhtus pidevalt, et mõinikud talupoegade naistega magasid, kuid Kremer polnud seda oma häbeliku iseloomu tõttu veel kunagi teinud. Aga nüüd kui talle Mari meeldima hakkas, siis soovis ta seda siiaki teha. Ta leppis juba Mari mehega kokku, kuid Mari ei nõustunud sellega. Selline käitumine tundus esmapilgul arusaamatuna, sest tegelikult Kremer Marile meeldis. Põhjus selliseks käitumiseks oli siiski eneseväärikus. Prillup ja Kremer kohtlesid Mari nagu mingit eset, keda võib käsutada, leppides lihtsalt omavahel kokku, Mari käest nõu küsimata. Naisele hakkas selline käitumine vastu ja nii ta ei nõustunudki. Oleks Kremer Mari käest isiklikult küsinnud oleks Mari nõus olnud. Sellele järeldusele tulin ma tänu põrandapesemise stseenile, kus Kremeri "hepitusele" Mari "lustaka aiatusega ühendatud naerupilgul" vastas.
Raamatus palju viiteid kuidas mehed tollel ajal naisi kui asju kohtlesid. Näiteks nimetas piimavedaja Marist rääkides teda "selleks" jne. Seetõttu oli Vildest sellise raamatu kirjutamine uuendus. Mida rohkem Vilde ühikonda kirjeldab, seda selgemaks saab vajadus raamatu Mari järele, kes oma iseloomuga andis Vildele hea võimaluse ühiskonda kritiseerida.
Mari puikles tükk aega meeste plaanidele vastu, kuid lõpuks siiski nõustus Kremeriga vahekorda astuma. Ma arvan, et ta tegi seda seetõttu, et talle lõppuks vaba valik oli jäänud. Ennem, kui Prillup proovis teda minema sundida, siis oleks mõisa minek tundunud mehe soovidele järele andmisena. Peale seda, kui mees oli teda sundimast loobunud oli mõisa minek ainult tema teha. Kuna Kremer inimesena talle meeldis ja tema vabadust see käik ei piiranud, siis ta seda ka tegi. Mari otsustes on selgelt näha "tahan-seda-vihmaussi-mille-isa-just-ära-sõi" sarnast käitumist. Tema otsused ei olnud mitte need, mida ta ise, või Prillup tahtis, vaid sellised, mida Prillup ei tahtnud. Mari aimas lõpuks, et kui ta mõisa läheb, siis varsti ei meeldi see enam Prillupile ja ta hakkab seda keelama. Sellepärast ts siis läkski.
Peale Mari otsust võib raamatus näha, kuidas Mari ja Prillup omavahel üha enam ja enam positsioone vahetavad. Mari tõusis tasapisi perekonna peaks ja kui nüüd Prillup soovis, et ta enam mõisa ei läheks, ei teinud Mari kuulmagi. Mari isegi päästis Kremeri surmast seades oma elu ohtu, mis veelgi suurendas tema tüli Prillupiga. Mari ei suutnud mõista, et vahest on parem ka järele anda. Samas on tema iseloom siiski hea. Näiteks, kui Prillup käskis tal koi ära tappa, hakkas ta seda hoopis paberilehega akknast välja ajama öeldes: "Kuidas ma söendan - tema nii pisike, mina nii suur." Kuid mehed olid suuremad kui tema, seetõttu ei tundunud neile vastu hakkamine Mari meelest ebeõiglasena.
Raamatu lõpu osas võib Mari tegudes näha üha enam kiusu. Mulle tundus, et ta tüdines lõpuks ka Kremerist ära, kuid siiski ei lakanud teda kohtamast. Tema põhi-motiiviks kujunes meestele vastu hakkmine ja nendele mitmesaja-aasta pikkuse naiste orjastamise eest kätte maksmine. Selles mõtes läks Mari oma ideedega liiga kaugele. Minu arust kohtles ta lõpuks mehi liiga julmalt, kuigi tal selleks enamasti täielik õigus oli. Kui tõmmata paralleele tänapäevaga, siis on ka feministide võitlus mõnes kohas juba enam mitte võitluseks oma ideede eest, vaid võitluseks võitluse enda pärast kujunenud. Sama toimus ka Mariga. Ta ise ütleb raamatu lõpus: "Ma tahan linnas varblane olla, mitte kanaarilind." See lause kirjeldab tema tegevust kõige paremini. Mari proovis iga hinna eest sõltumatu olla, mõtlemata sellele, et vahest on sõltumine ja ka teiste inimeste soovidega arvestamine hoopis parem.