Keith'i õpirännakud kaugel Inglismaal.

Inglaste ellusuhtumine ja käitumistavad.

Ma arvan, et igal eestlasel (vähemalt minuvanustel?) on mingi kummaline arusaam Inglismaa koolisüsteemist, kui mingist müstilisest, täiesti Eesti omast erinevast jne. Põhiliselt arvasin ise, et kool on väga vaba, austatakse sinu isikuvabadust ja sa võid seal käia millal tahad, peaasi, et eksamid ära teeksid. Kuna mina seal isiklikult kohal käisin ja seda kõike oma silmaga nägin, siis arvan, et mul tuleb kõige paremini ja õigemini sellest kirjutamine välja. Peale selle, arvan ma, et teil on seda huvitav lugeda, kuna tegelikus erineb meie arusaamistest märgatavalt.

Niisiis algusest: esimene suurim üllatus tabas mind kohe kui asusin omale kooli vaatama. Esimestes faxides oldi peale minu head lõputunnistust nähes kahel käel nõus mind vastu võetama. Kui aga selgus, et ma olen 1. septembriks alles 15 aastane, mis Eestis siiani küll probleeme tekitanud pole, Isis asuti udutama. Alguses öeldi, et ma ei tohi üldse sellel aastal tulla, sest neil on “seadus”. Neist meeldib neil hirmsasti kinni pidada. Pärast meie (st. minu ja minu isa) mõningaid soovitusi tulid nad välja ideega, et nad võivad mind kooli 1. septembril vastu võtta, kuid nad ei tohi mind majutada. Leidsime siis ka ühe perekonna Cambridges (see oli see linn, kus ma õppisin), kes mind oli lahkelt nõus majutama. Selle ajapeale oli juba kooli alguse aeg kahtlaselt lähedale jõudnud ning kui ma neilt vastuse sain, et ma ikkagi tulla ei tohi, olid mul asjad juba peaaegu pakitud. Õnneks pakkusid nad välja tagavaravarjandi - tulgu ma kohe peale oma sünnipäeva, Isis on neil juriidiline õigus mind vastu võtta. Niipalju siis Inglismaa kuulsast täpsusest, mis tavaliselt vaid seaduste täitmisega piirdub.

Järgmine päris huvitav kogemus saabus peale oma kooli juurde jõudmist. Enne olin just külastanud kõiki suurepäraseid Cambridge ülikooli hooneid. Nad olid tõesti jube kaunid. Kuid tundus, et nad olid ainult turistide püüdmiseks välja pandud. Minu kool oli tavalisest telliskivist hoone, tänavakivid kõnniteede ääres olid lagunenud jne. Olin nagu kaldunud arvama, et Inglased on jube snobistlikud ja peavad igas asjas korda. Nii see minu õnneks küll ei olnud. Õpilaste puhkeruum, kus nad vahetundide ajal olla võisid, oli umbes 21. keskkooli aula suurune ruum, mis oli vana mööblit korrapäratult täis kuhjatud. Noil tuli siis end iga vahetund istuma sättida. Kokkuvõtteks nägi see ruum päris jube alguses päris jube välja. Pärast mõtlesin, et miks ka mitte! Mingeid vahetusjalatseid jms seal küll ei kontrollitud. Sama ebaformaalne suhtumine oli ka koolimajja. Kui kooliruumid mõned aastad tagasi kitsaks olid jäänud, hakati kooli ümber "putkasid" ehitama. Nii toimuski meil enamus tunde majades, mis koosnesid vaid ühest neljakandilisest ruumist, mille põrand päeva lõpuks kattus ühtlase poriga. Kuid keegi ei teinud sellest välja, sest õhtul tulid koristajad ja pesid põrandad jälle hommikuks ilusti puhtaks. Minuarust vägagi õige suhtumine.

Palju hullem lugu oli aga inimeste endaga. Kui nad niisama korrast kinni ei pidanud, siis sellest polnud ju midagi aga nad ei hoolinud ka oma välimusest, mis oli juba märksa ebameeldivam. Neil oli nimelt seal vist moes mingi kummaline Grunge stiil, kuid igaüks käis nagu juhtus - dressides jne. Erit õudne oli see loomulikult tüdrukute juures, kelle lemmik soengustiiliks oli saanud midagi vägagi kummalist ja ebaühtlast. Näiteks ei kamminud mõned tüdrukud vist paar kuud pead. Tulemuseks oli "väga moodne" soeng, mis koosnes takkus allaripuvatest juuksepundardest. Niisiis on meile koolis eeskujuks toodud Inglaslik korralikus vanemate õpilaste kohas kõvasti ülepaisutatud.

Selle mittekorralikuse vanemate õpilaste seas teevad nad aga kuhjaga tagasi kui asi hakkab nooremaid õpilasi puudutama. Nimelt on neil seal kohustuslik kanda sinist pusa ja pükse. Pusal ei tohi kusjuures kirjut pilti peal olla. Vahetunnis peavad lapsed korralikult jalutama. Söögivahetunni ajal moodustatakse söökla ukse taha paarikaupa lastest saba. Kes vähegi räägib, selle saadavad väga kurja nägu tegevad õpetajad saba lõppu. Meil Eesti ei olnud küll 8 a tagasi selline range kord. 

Niipalju siis inimeste suhtumisest ümbritsevasse läbi minu kooli vaatenurga. Üks tohutult tegelikusest erinev arusaam Inglastest on eestlastel aga veel välja kujunenud. Kõik arvavad, et kuskil "Läänes" on kõik kapitalistid jne. Nii see aga paraku mitte pole. Minu kooli direktor on näiteks veendunud sotsialist. Ka enamus minu kaasõpilasi muretseb väga vanurite jms pärast. Palju korraldatakse heategevuslikke üritusi ja rahakogumisi. Inimesed lähevad sellele rõõmuga kaasa. Iseenesest loomulikult väga ilus ja kena mõte, kuid mõeldes sellele, mida ta Eestis on toonud, ei suuda kohe üldse nende ideedega kaasa minna.

Üks väga tore iseloomuomadus enamuse Inglaste juures oli nende esinemisvabadus. Keegi ei häbenenud üksteist. Kui keegi tunnis aru ei saanud, siis kohe küsiti ja õpetaja alati seletas. Kui mingi poiss ja tüdruk armusid teineteisesse, siis ei häbenetud teiste ees suudelda jne. Samamoodi olid kõik ka väga abivalmid. Kui Eestis on loomulik, et kui keegi sulle sinu lihtsa murekurtmise peale oma abi pakub, siis sa võid keelduda, kuid Inglismaal peeti seda väga ebaviisakaks. Üldse olid Inglased väga viisakad. See oli alguses harjumatu ning seetõttu seadsin end mõnigi kord üsna piinlikusse olukorda. Eks ma looda, et mullegi ajapikku sellest viisakusest midagi külge hakkab.

Muudes asjades oli vähemalt minu arusaaam Inglastesse enamvähem õige. Olles saareriik püüavad nad mandrist niipalju kui võimalik erineda. Peale selle, et neil valepoolne liiklus ja teistsugune elektrisüsteem on, oli minuarust üks paljudest vahejuhtumitest väga iseloomustavalt imelik. Asi ise oli vägagi lihtne. Nimelt on riik teinud algklasside õpilastele heateo, lubades neid iga veerandi lõpus vabas koolivormis kooli. Kuid lapsed peavad selle eest maksma eesti rahasse ümberarvestatult umbes 10EEK-i. Välismaalastest õpilastel oli selle kohta väga hea sõna - English(inglaslik). Seda kasutati iga sellise käitumise juures.

Niipalju siis Inglastest minu silmade läbi. Kuigi jutust võib tunduda, et mulle nad ei meeldinud, siis tegelikult pole see nii. Iseenesest on selle saareriigi inimeste püüe erinevusele ju mõistetav. Nii nagu meie ei tahtnud alluda vene kulturile (kuid kuidagi väga kiirelt allume lääne massi kultuurile), nii ei soovi Inglismaa üle võtta nendearust labast Euroopa ja Ameerika kultuuri. Kuigi Eesti ja Inglismaa inimesed on väga erinevad kodunesin ma Cambridges üsna kiiresti ja mulle inglased meeldisid.

Keith Siilats 11a.(Kasutades oma uut arvutiprogrammi - dokument koosneb 963 sõnast, minu käekirja leheküljel on ca.120 sõna, kokku 8 käekirja lehekülge)