Custom Search
Friedebert Tuglas, olles saanud mõjutusi uusromantismist ning proovinud kirjutada paljudes erinevates zanrides, hakkas 1914. aastast kirjutama palju novelle, mis paistsid silma mõjutegurite keerulisuse ja rohkusega. Tuglas oli eelnevalt kirjutanud nii romantilisi kui ka realistlikke teoseid. Tema novellid, ükskõik kui muinasjutuliste tegelastega, kujutasid ikkagi tegelikke olukordi. Tuglas võttis oma novellides kasutusele sümboolika ja otsis teadlikult traditsioonilisest realismist erinevaid lähenemisviise. Seetõttu toimub näiteks tema novellis "Maaima lõpus" tegevus romantilisel saarel ja tegelasteks on merehädaline ja fantastiline hiiglane. Samas on novelli sisuks vägagi realistlik ja eluline probleem: nimelt saab merehädalisest noormehel hiiglasnaises armastusest küllalt. Novellis on kirjeldatud palju tundeid, kuid raamatu lõpp on traagiline(mees tapab hiiglasnaise), mis pole jälle romantismile omane. Nii kujunebki välja Tuglasele omane segu realismist ja romantismist.
Tuglas kasutab oma novellis palju sümboleid. Sümbolite pinnale olid viidud tegelased, kes kehastasid inimloomu ühte omadust. Selline tegelane on näiteks koer Popi novellis "Popi ja Huhuu". See novell räägib koerast ja ahvist, kes on jäetud omapead. Popi, olles ise küll targem ja tugevam, alistub ahvi tujudele sümboliseerides seega kuulekust ja allaheitlikust. Teda oli eluaeg keegi kamandanud ja nii võttis ta omaks ka ahv Huhuu käskudele allumise. Huhuu on jälle sümboliks liiderlikusele ning rumalusele.
Kuigi Tuglast oli mõjutanud sümbolistlik kirjandusvool, ei võtnud ta selle voolu filosoofiat omaks. Sümbolismi filosoofia juhatas irreaalsusesse ja müstikasse ning tema sümbolid ei olnud nii läbipaistvad kui Tuglasel. Novelli "Popi ja Huhuu" mõte oli aga näidata, mis juhtub ühiskonnaga, kui nende kõrgem võim ja valitseja lahkub. Sellist ilmingut võib kohata ka Eesti lähiminevikus, kui paar aastat tagasi siirdusime käsumajanduselt turumajandusele.
Üks omapärane joon Tuglase novellides on püüd luua müüti, mis tal ka õnnestus. Üheks müütiliseks teoseks on novell "Merineitsi", mis jutustab klassikalist näki kinnipüüdmise lugu rohkem igapäevasemast küljest. Merineitsi tegelaskuju oli novelli toodud kui süütuse ja puhtuse sümbol ning ta oli teravas kontrastis liiderliku ja rikka Kaspar Punasega. See novell on omapärane veel sellegi poolest, et siin on Tuglas kasutanud peale sübolistliku kujutlussüusteemi ka sümbolistlikku ülesehitust jättes lahtiseks novelli, lõpu ja tuues sisse mõistetamatuid sümboleid (konnad).