ERIK ERIKSON

1902 - 1994

Siox hõimu poistel oli komme, et teatava vanuseni jõudes lahkuvad nad üksi kodust ilmutus retkele oma saatust otsima. Relvitult, kandes ainult kergeid nahkriideid ja mokasiine olles veidi näljasena ja väsinuna keset metsi hulkunud, peaks neile neljandal päeval ilmutus tekkima, mis siis nende tulevase elu paika paneb. Tagasi külla jõudes seletavad külavanemad poisile unenäo vanade traditsioonide kohaselt lahti, millest siis selgub kas poisist saab hea jahimees, sõdalane või hoopis hobusevaras, võibolla ka relva ekspert, vaimulik, küla nõid või hoopis doktor.

Vahest tuli aga ette, et ilmutuses esines teatud kindlaid häireid mistõttu pidi ta hõimus edaspidi kuidagi eriliselt käituma. Ilmutus välgust näiteks näiteks viis tihti selleni, et poiss pidi osa aega heyokana veetma, millega kaasnes kloni riiete kandmine ja hulluna käitumine. Visioon kuust või valgest härjast viis vahest poisi transvestiidi seisusesse ja ta käitus elu lõpuni naiselikult, kandes naiste riideid ja meiki.

Igaljuhul oli erinevate eluteede hulk meestele väga piiratud, naistele polnud peagu üldse valikut. Enamus inimesi olid kõigetegijad, spetsialistide jaoks polnud ühiskonnas piisavalt rahvast. Oma rolli aga õppisid sa elust enesest, oma pereliikmeid järgides ja suguharus ringi vaadates.

Selleks ajaks kui Erik Erikson Ogala Dakota hõime (Sioxide teine nimi) külastas, olid asjad suht muutunud. Nad olid sõdade ja vaenulike lepingutega aetud suurde kuid viljatusse reservaati. Pühvlid, millest saadi enamus toitu, riideid ja elamistarbeid, olid juba kaua aega väljasuremise äärel. Kuid kõige raskemini oli neid mõjutanud ameerika valitsuse poliitika vaikne surve et nad tavalisteks ameeriklasteks muutuks.

Lastel näiteks kästi enamuse osa ajast ühiselamutes viibida, sest ausalt usuti et koos haridusega tuleb ka tsivilisatsioon ja rikkus. Kuid koolides õppetati neile tavaliselt koduse tagasihoidliku kasvatusega vastukäivaid kombeid, valge inimese puhtuse ja ilu standardeid näiteks. Neile õppetati konkureerima, vastupidiselt Dakotas levinud võrdse kultuuriga. Neile õppetati oma arvamust välja ütlema, samas kui nende vanemad neid rahulikult pealt vaatama sundisid. Ühesõnaga, valgetele õpetajatele käis nende õpetamine parajalt üle jõu, kuid nende vanematele tundus et valged korrupeerivad nende lapsi.

Mida aeg edasi seda nõrgemaks jäi vana kultuur, kuid uus ei suutnud seda piisavalt asendada. Poisid ei käinud enam unistuste retkedel, samas ei osanud nad endale ka ise ühtegi rolli elus välja mõelda.

Erikson tundis tõsiselt Dakota laste olukorrale kaasa, kuid oma koha leidmine elus ei ole kerge ka valgetele inimestele. Mustad ameerikas näiteks oma kultuuri defineerimisega suhteliselt hädas, ka eestis on venelastel kindlasti raske kultuuriliselt grupeeruda. Maainimesed avastavad et külakultuur ei löö esimesel aastal tehnika ülikooli tulles kohe mitte läbi. Ja ameerikas elavatel eestlastel pole tavaliselt peale eestist toodava shokolaadi midagi sealsest kultuurist järele jäänud. Ameerika kultuur, kuna see on mõeldud kõikidele, ei ole tegelikult kellegi tegelik kultuur.

Ka teised ühiskonnad peale indiaanlaste on tugevalt muutunud. Millal näiteks on inimene täiskasvanud? Kas siis kui puberteet peale hakkab? Kui sind ära ristitakse? Peale esimest vahekorda? Juhiluba saades? Keskkooli lõppedes? Esimestel valimistel valides? Ülikooli lõppedes? Millal täpselt siis ikkagi hakkavad teised sind täiskasvanuna kohtlema?

Näiteks, kujuta ette, et seaduse järgi oled sa piisavalt vana et surra oma kodumaa eest, samas ei ole sul lubatud alkoholi osta, autoga sõita või isegi valimas käia. Ülikoolis antakse sulle kümnete tuhandete eest õppelaenu, samas ei lubata sul enda õppeprogrammi kokku panna.

Traditsioonilistes ühiskondades (või eestis paarkümmend aastat tagasi), vaatas noormees või neiu oma vanemate, sugulaste ja õpetajate peale sügava lugupidamisega. Nad olid korralikud, enamasti kõvasti töötavad inimesed, ja lapsed tahtsid täpselt nende sarnaseks saada.

Tänapäeval aga leiavad lapsed enamus eeskujud massimeedia, enamasti TV, vahendusel. Televisioonis on inimesed ju ilusamad, rikkamad, targemad, tervemad ja õnnelikumad kui inimesed meie naabruses. Kahjuks pole nad aga päris. Enamus üliõpilasi on ebameeldivalt üllatunud, et nende valitud õppeaine vajab ka tugevat, igavat tööd ja lugemist (telekas ei käi asi nii keeruliselt) ja et töö, mille nad Hansapangas suure pingutusega said pole tegelikult pooltki nii huvitav ja särav nagu eemalt paistis. Seebikates pole tegelikult töö ju midagi nii keerulist. Tegelikult pole siis midagi üllatavat et paljud proovivad ühiskonna järsus moderniseerimises veidike lühemaid teid ideaalini leida, näiteks läbi kuritegevuse ja narkootikumide.

Paljudele tundus eelnev veidi liialdusena. Loodetavasti on sinu lapsepõlv suht lihtne, minul oleks küll vahest väikesest ilmutusest kasu olnud.

Biograafia

Erik Erikson sündis Frankfurdis, Saksamaal, 15. Juunil 1902. Ta isa oli salapäraselt keegi nimeta Taanlane kes ta ema enne sünnitust maha jättis. Ta ema, Karla Abrahamsen, oli noor juudi tüdruk, kes Erikut esimesed kolm aastat üksi üles kasvatas. Siis abiellus ta Dr Theodor Hombergeriga, kes oli Eriksoni lastearst ja kolis Karlsruhese, lõunasaksamaal.

Tegelikult oli see elu periood suhteliselt tähtis. Eriksoni uurimuste põhirõhk on idenditeedil, tema vanemad varjasid ta tegelikke tagamaid ta eest ja nii narriti pikka sinisilmset poissi lasteaias põhjamaallaseks ja keskkoolis kiusati teda juudiks olemise tõttu.

Peale keskkooli soovis Erik kunstnikuks saada. Kui ta parajasti koolis polnud, kolas ta mööda Euroopa muuseume, sildade all magades ja pöidlaküüdiga edasi liikudes. Ta elas täiesti vastutustundetu hipi elu palju enne kui see kogu maailmas popiks muutus.

Kui ta sai 25 soovitas ta sõber Peter Blos, kunstnik ja tulevane psüholoog, tal kandideerida Dorothy Burlighami kooli, mis oli eksperimendiks Ameeriklaste õpetamisele Euroopas ja mida juht oli Anna Freudi hea tuttav. Lisaks kunsti õpetamisele sai ta sertifitseeritud psühoanalüütikuks, Anna Freud ise tegi talle korra psühoanalüüsi.

Koolis kohtus ta Joan Sersoniga, kes oli Kanada tantsuõpetaja samas koolis. Neil oli kolm last, kellest ühest sai ka ise sotsioloog.

Kui natsid Viinis võimule tulid lahkusid nad Austriast, esialgu Kopenhaagenisse, siis Bostonisse USAs. Erikson sai koha Harvard Medical Schoolis ja tegeles kõrvalt laste psühoanalüüsiga. Sellel ajal kohtus ta ka teiste psühholoogidega nagu Henry Murray ja Kurt Lewin ning ka antropoloogidega, Ruth Benedict, Margaret Mead ja Gregory Batesoniga. Kindlasti oli antropoloogidel Eriksoni teooria kujundamises vähemalt sama suur mõju kui Sigmundil ja Anna Freudil.

Hiljem hakkas ta Yale’s õppetama, veel hiljem jätkas ta Kalifornia ülikooli Berkeley osas. Kalifornias tegi ta need kuulsad indiaanlaste uuringud.

Saades ameerika kodanikuks muutis ta oma nime ametlikult Erik Eriksoniks. Keegi ei tea tegelikult kus ta selle perekonnanime peale tuli J

1950. aastal kirjutas ta raamatu “Lapsepõlv ja ühiskond”, milles olid siis nii indiaanlaste uuringud kui ka Maxim Gorki ja Adolf Hitleri psühoanalüüsid, uuring “ameerika isiksusest” ja tema nägemus Freudi teooriast. Need teemad, kultuuri mõju isiksusele ja tema analüüs ajalooliselt tähtsatest inimestest, jätkus ka edastistes töödes. Üks neist, “Gandhi Tõde”, teenis Pulitzeri.

Samal aastal, senaator Joseph McCarthy terroristliku valitsemise ajal, kui kproffesoritel kästi juba “truudus vandeid” alla kirjutama hakata, lahkus Erikson Berkleyst. Ta töötas järgnevad 10 aastat ühes Massachussetsi kliinikus ja veel 10 Harvardis. Pärast pensionile minekut 1970 aastal, jätkas ta kirjutamist ja teaduse tegemist koos oma abikaasaga. Ta suri 1994. aastal.

Teooria

Erikson on Freudi koolkonna ego psüholoog. See tähendab, et ta aksepteeris Freudi ideid, ka väheke vähem aktsepteerituid nagu oidipuse kompleks, ja ka teiste Freudi koolkonna inimeste, nagu Heinz Hartmani, omi. Sellele vaatamata oli Erikson tunduvalt rohkem ühiskonnale ja kultuurile orienteeritud. Nagu antropoloogile kohane, ignoreeris ta tihti alateadvust ja instinkte täielikult. Võibolla seetõttu saigi ta populaarseks nii Freudi pooldajate kui ka vastaste seas.

Epigeneetiline printsiip (inimareng tasemetes)

Eriksoni kuulsaim teooria on Freudi tasemete teooria edasiarendus. Areng toimub tema arust epigeneetilise printsiibi järgi. Lahtiseletatuna tähendab see et meie areng läbib aja jooksul kaheksa faasi. Progress läbi iga faasi sõltub osaliselt sellest kui hästi meil eelmistes faasides läinud on. Umbes nagu punguv õis, mille õitsemise ettapid on looduse poolt paika pandud, samas kui me aga loodusega vastuollu läheme, näiteks punga enneaegselt avades, rikume me kogu lille arengu.

Iga tasemega käivad koos sotsiaalsed ülesanded. Kuigi Erikson nimetab neid Freudi järgi kriisideks, on nad ta teoorias tunduvalt rohkem laialivalguvad kui sellisest terminist järeldada võiks. Näiteks tuleb lapsel keskkoolis töökaks õppida. Usinust õppitakse läbi keerulise sotsiaalsete seoste oma perekonna ja kooliga.

Erinevaid ülesandeid ja saab jagada kaheks. Imikute ülesannet kutsutakse näiteks usaldus – umbusaldus. Alguses võibolla tundub enesest mõistetav et õppida tuleb nii usaldust kui umbusaldust, kuid Erikson rõhutas eriti et selgeks tuleb õppida tasakaal nende kahe vahel. Kindlasti peame õppima usaldama, samas tuleb natuke ka umbusaldusest kasu, muidu kasvame ühiskonna naerualusteks.

Igal tasemel on optimaalne aeg. Pole kasulik lapsi liiga kiirelt noorukiikka suruda, nagu paljud kuulsuse kinnisideega lapsevanemad seda teevad. Samuti ei ole võimalik last ka välismaailma eest kaitsa ja tema arengut aeglustada. Iga ülesande jaoks kulub oma õige aeg.

Kui tase saab ilusti läbitud, muutub inimene vooruslikumaks, ehk psüholoogiliselt tugevamaks, ja tal on elus kergem läbi lüüa. Samas, kui meil ei lähe kõige paremini, võivad tekkida kohanemisraskused ja õelus. Õelus on hullem ja tekkib kui meil on liiga palju halba ja veidi head. Kohanemisraskus pole nii hull, Erikson nimetas nii liiga palju head ja vähe ettevaatust, näiteks inimese puhul kes usaldab liiga palju.

Lapsed ja täiskasvanud

Eriksoni vast suurim saavutus oli mitte ainult Freudi viie taseme arendamine vaid kolme täiskasvanu taseme lisamine. Kindlasti ei peatu meie areng peale 13. eluaastat ja nii tundus Freudi teooria arendamine järgmise normaalse sammuna.

Järgmisena tõi ta teooriasse ühise arengu. Freudist lähtub et vanemad mõjutavad lapse arengut, Freud lisas siia selle kuidas lapsed omakorda vanema arengut mõjutavad. Laste tekkimine perre viib pere arengut ühe astme võrra edasi. Vahest on kasulik isegi kolmas ja neljas generatsioon lisada, kuna vanavanemad mõjutavad tihti lapsi ja lapseid neid.

Eriti selgelt väljendub ühine areng puberteedi eas emade puhul. Kuigi lapsel ja emal võib koos tore elu olla, on ema tihti alles oma arenguga pahuksis, proovides alles leida oma kohta ühiskonnas. Isaga võib emal suhe olla lapsik või hoopis läbi ja kui vanemad ei abiellu on tüdrukul probleeme uute suhetel leidmisel. Beebil on aga lihtsad sirgjoonelised vajadused ja kõige olulisem neist on täiskasvanud ja toetav ema. Kui tüdruku vanemad asuvad appi, nagu nad tavaliselt teevad, siis ka nende areng kaldub normaalsest kõrvale, tagasi aega mis nende arvates oli juba möödas ja mis võibolla neile tohutult nõudlik ja raske oli. Ja nii edasi ...

Tohutult keerulised on ikka inimeste elud ja nende omavahelised seosed. Kuid kui neid seoseid ei saa teaduses ignoreerida, kuna nii tehes jäetakse välja ka suur meie arengu ja isiku psüholoogiast.

Periood (vanus)	Sotsiaalne kriis	Olulised suhted	Psüholoogiline suhe ühiskonnaga	Head psüholoogilised omadused	Väärarengud ja kompleksid
I (0-1) -- imik	Usk + ebausk	Ema	Saada, anda vastutasuks	Lotus, usk	Meeltesegadus – eemale tõmbumine
II (2-3) -- väikelaps	Iseseisvus vs häbi ja kahtlus	vanemad	Kinni hoida, minema lasta	Tahe, kindlameelsus	ettearvamatu -- sunniviisiline
III (3-6) -- koolieelik	Initsiatiiv vs süütunne	pere	Millegi nimel töötama, mängima	Eesmärk, julgus	julm—tagasi hoidmine
IV (7-12 umbes) -- koolilaps	Töökus vs alaväärsus	Ümbruskond ja kool	Asju lõpetama ja koos tegema	kompetentsus	kitsarinnalisus -- inerts
V (12-18 umbes) -- nooruk	Koht ühiskonnas ja kindles isiksuses vs segadus	Mängukaaslased ja eeskujud	Olla mina ise ja seda teistega jagada	Truudus, ustavus	Fanaatilisus – teiste mittetunnustamine
VI (20ndad) -- noor täiskasvanu	intiimsus vs isolatsioon	Partnered ja sõbrad	Kaotada ja leida end teistes	armastus	Seksuaalselt pillav—eksklusiivne
VII (hilised 20’s kuni 50’s) – keskiga	Loov vs enesekesksus	Enda perekond ja sõbrad	Asju luau ja nende eest hoolitseda	hoolitsus	ülepingutamine -- eemaldumine
VIII (50 ja edasi) – vanur	Terviklikus ja ausus vs meeleheide	Inimkond ja “enda põlvkond”	Olla, läbi ajaloo, aru saada sellest et varsti enam ei ole	tarkus	eelarvamused -- meeleheide

Esimene tase

Kõik algab beebidel siis suuliselt tundlikust tasemest. Umbes esimesed poolteist aastat elust. Ülesandeks on inimesi usaldama hakata ilma umbusaldust ära kaotamata.

Kui ema ja isa suudavad vastsündinule anda natuke stabiilsust, tuttavaid asju ja järjepidevust, siis lapses tekib tunne, et maailm, eriti sotsiaalne pool, on suht turvaline koht olemiseks ja et inimeste peale võib loota ja nad sind armastavad. Vanemate õpetuste järgi õpib laps ka oma keha tundma, eriti neid bioloogiliselt pakilisi asju.

Kui vanemad on ebakindlad ja saamatud või tõukavad lapse eemale, teevad talle haiget, kui neil on muud tähtsamad huvid, siis laps muutub umbusklikuks. Ta muutub inimeste suhtes kartlikuks ja tekkitab endale hulga eelarvamusi.

See ei tähenda et vanemad peaksid perfektsed olema. Tegelikult on vanemad kes liiga palju last kaitsevad ja ta juurde jooksevad iga pisimagi asja pärast, tekitavad lapses puuduliku kohanemisvõime kalduvusi (maladaptive tendency), Erikson kutsub neid meelte mittekohanemiseks (sensory maladjustment). Lapsed on liiga usaldavad, ei usu et keegi neile kunagi haiget teeks ja võtavad kõik oma alateadlikud kaitserefleksid kasutusele, et oma ülioptimistliku maailmavaadet säilitada.

Veel kehvem on muidugi kui laps kedagi ei usalda. Neil tekivad kuritahtlikud kalduvused (malignant tendency) ja nad tõmbuvad endasse, millega kaasnevad depressioon, paranoiad ja vahest ka hullumine.

Kui aga õige tasakaal leitakse, tekib lastel voorus nimega lootus. Usk, et isegi kui praegu asjad halvasti on siis lõpuks need ikkagi paranevad. Üks märke et lapse areng läheb õiges suunas on see, et ta ei ole väga mures kui ta vajadusi koheselt ei rahuldata: “Emme ja issi ei pea olema perfektsed – ma usaldan neid piisavalt, isegi kui neid praegu siin ei ole, küll nad kohe tulevad, isegi kui praegu on hästi vastik ja paha, küll natsa aja pärast kõik saab korda”. Sama oskus on hilisemas elus vajalik et elu probleemidest, nagu purunenud armastus ja aeglane karjäär, ilusti üle saada.

Teine tase

Erikson nimetas teist taset anal-muscular tase. Ehk siis tase milles on tagumiku ja musklitega tegemist. See kestab pooleteist aasta vanusest kuni kolme nelja aastani. Ülesandeks on saada iseseisvaks ja viia häbi ja kahtlus minimumini.

Kui emme ja issi (ja ülejäänud hooldajad kes sellel ajal mängu tulevad) lubavad lapsel oma ümbritsevat maailma muuta ja manipuleerida, siis laps ei ole enam liiga sõltuv. Vanemad ei tohiks last keelata, ega ka liiga sundida. Asi peab ilusti tasakaalus olema. Noortel vanematel soovitatakse seepärast tihti olla “mõistvad ent kindlakäelised”. Niivisi saab lapsele lihtsalt selgeks nii enesekontroll kui ka enesest lugupidamise oskus.

Teisest küljest on sellel ajal ka väga võimalik et laps hakkab hoopis häbi tundba ja ümbruskonda kahtlevalt suhtuma. Kui vanemad karistavad last kõvasti kui too midagi iseseisvalt ette võtab siis varsti ei viitsi laps enam pingutada oletades et ta niikuinii ei saa hakkama. Isegi nii väiksed asjad nagu lapse peale naermine võivad viia selleni et laps hakkab oma võimetes sügavalt kahtlema ja ei julge enam midagi teha.

Laps võib enesekindluse kaotada ka siis kui talle kõik liiga lihtsalt lubatud on ja ta oma piire ei tunne, või kui tema eest kõik ära teha mida nad ise peaksid õppima, siis tekib neil tunne et nad ei ole ikka eriti milleksi sobivad. Kui vanematel pole piisavalt kannatust et oodata kuidas laps oma kingapaelu ise seob, ei õpi laps seda kunagi ära ja oletab, et juu see on tema jaoks liiga keeruline.

Siiski, natuke häbistamist ei ole mitte ainult vältimatu vaid ka kasulik. Kui seda pole siis laps ei kohane, või Eriksoni järgi, on liiga impulsiivne – vastutustundetu ja häbitu inimene, kes hiljem elus hüppab ühelt teemalt teisele ilma mingi mõtlemiseta kas ta nendeks ka võimeline on.

Hullem on muidugi liiga palju häbistamist ja kahtlusi. Erikson kutsus seda sundimiseks. Need lapsed arvavad et kõik mida nad teevad on ülioluline ja sellest sõltub kogu nende elu, seega tuleb kõike perfektselt teha. Täpselt reeglite järgi käitumine väldib vigu, ja vigu tuleb iga hinna eest vältida. Paljud inimesed on tegelikult tänu kasvatusele sellised ülikorralikud, võibolla oma lastega võiksid nad natuke vabamalt käituda. Tegelikult vist peaksid nad ise ka elu veidi vabamalt võtma ...

Kui teisel tasemel kõik hästi ja tasakaalustatult läheb tekib inimeses tahtejõud. Üks huvitavamaid iseloomu omadusi, mis vahest küll natuke üle viskab, nelja aastaste laste puhul on nende eesmärgikindlus. “Las ma ise!” on nende motoks. Kui vanemad suudavad lapses selle ise tegemise suhtumise (soovitavalt natukese tagasihoidlikusega balantseerituna) säilitada, siis saavad nende lastest tunduvalt paremad vanainimesed.

Kolmas tase

Kolmas tase on genitaalne ja liikumise tekkimise tase, kui laps hakkab esimest korda mängima. Kuni kuue aastaseks saamiseni on põhiülesandeks õppida algatusvõimet ilma liigse süütundeta.

Algatusvõimeks nimetatakse kui inimene välismaailma maailma väljakutseid aktsepteerib, endale kohustusi võtab, uusi asju õpib ja üldse ennast vajalikuna tunneb. Lapsevanemad saavad algatusvõime arengule kaasa aidata lapse ideid soosides ja teda julgustades. Pooldada tuleks fantaasiat ja uudishimu. Laps on siis eas kus tuleb mängida, mitte erilise õppimisega tegeleda. Esimest korda elus on laps võimeline tulevikku ette kujutama. Algatusvõime on selle kujutuse nimel töötamine.

Siis kui lapsed hakkavad tulevikku ette kujutama ja planeerima tekivad neil kaks uut omadust – kohuse ja süütunne. Kui kaheaastane laps näiteks kella veetseest alla laseb võib suhteliselt kindel olla et tal mingeid kurje kavatsusi eelnevalt ei olnud. Lihtsalt üks ilus helkiv asi käis natuke aega kiiresti vees ringi, igavesti lõbusalt kindlasti. Kui aga viieaastane sama teeb siis ta peaks juba ette kujutama mis kellaga juhtub, mis ta vanemate tujuga juhtub kui nad teada saavad ja mis siis lõpuks temast saab. Laps hakkab siis ennast süüdlasena tundma, ehk siis, temas on tekkinud võime asju moraalselt hinnata (moral judgement).

Erikson, olles tüüpiline Freudist, seletab osa oma kasvuettappe läbi Oedipuse kompleksi. Tema meelest on selleks ebameeldivustunne mida laps tunneb vastasoo poolsele vanemale oma tundeid avaldades. Vanema sotsiaalseks ülesandeks on last innustada, öelda talle et ta pole enam beebi ja peaks ise asjadega hakkama saama. Samas, kui seda innustamist liiga hoolimatult teha tekib lapses süütunne oma käitumise ja mis veeltähtsam, oma tunnetes vanema vastu.

Julmus (ruthlessness) on puue mis tekib kui lapsele lubatakse liiga palju initsiatiivi ja temas pole süütunnet. Julmad lapsed on ettevõtlikud, neil on selged plaanid tuleviku, suhete, poliitika ja karjääri kohta. Samas pole neil vahet, kellest nad oma eesmärgi saavutamise nimel üle peavad astuma. Nende puhul pühendab eesmärk abinõu. Eriti halastamatute inimeste kirjeldamiseks kasutatakse teriminit sociopathy.

Mahasurumine (inhibition) on siis julmuse vastand. Kui julmadel inimestel endal läheb hästi aga teistele on nad halvad siis alla surutud inimeste puhul on vastupidi. Nad ei proovi ise midagi teha sest kui midagi ei tee ei saa ka midagi valesti minna ja siis vahemalt keegi ei süüdista sind. Seksuaalsest küljest on alla surutud inimesed tihti impotendid või frigiidsed.

Kui aga initsiatiiv ja süütunne on ilusti balantseeritud tekib lapsel elus eesmärk (purpose). Paljud inimesed otsivad elu mõtet, samas aru saamata et niimoodi otsimine ja ette kujutamine ongi paljude elu eesmärk. Võibolla on julgus antud juhul parem sõna, võime teha asju olemata kindel kas nad ikka õnnestuvad.

Neljas tase

Seda kutsub Erikson varjatud astmeks (latency), mis kestab umbes kuuest kuni kaheteistkümne eluaastani lapse algkoolis. Tähtis on omandada võime olla usin (industry) samal ajal vältides alavääristamist (inferiority). Lastel tuleb oma kujutlusvõimet veidike taltsutada ja õppida selle asemel ilusti koolis ning ka ühiskonnalt mida neilt tulevikus oodatakse.

Lapse arengut mõjutavaid faktoreid on sellel tasemel tunduvalt rohkem. Lisaks perele on lapse elus nüüd ka õpetajad ja koolikaaslased. Vanematel tuleb esmajärgus last edasi püüdlema julgustada, õpetajad peavad hoolima ning koolikaaslased enda hulka aksepteerima. Ka saab lastele kui kõik hästi läheb selgeks, et mitte ainult plaani välja mõtlemine pole huvitav vaid ka selle täideviimine. Nad peavad aru saama misasi on edu ja seda igal alal, nii spordis, õppimises või teistega suhtlemisel.

Lapse arenguastmest saab ilusti aru tema mängimisstiili jälgides. Nelja-aastastele kindlasti meeldib mängida, kuid nad ei saa enamasti reeglitest aru, muudavad neid mängu jooksul sagedasti ja enamasti lõpetavad mängu sellega et loobivad kõik nupud vastu vastasmängijat. Seitsmeaastased on seeest eriti reeglitele pühendunud, ja tihti väga pahased kui mängu ei lõpetata või kui keegi sohki teeb.

Kui lapsele ei lubata piisavalt ennast edukalt tunda, näiteks kurjade õpetajate või julmade klassikaaslaste tõttu, siis tekib lapsel alaväärsus kompleks. Seksism, rassism ja teised diskrimineerimise vormid on samuti alaväärsuskompleksi tekke aluseks. Kui laps hakkab arvama et edu sõltub sellest kes sa oled, mitte mida sa teed, siis miks üritada?

Liiga palju usinust viib puudeni nimega piiratud oskuslikus (narrow virtuosity). See avaldub lastes kellel ei lasta piisavalt kaua laps olla, keda vanemad või õpetajad varakult suunavad ühe ala peale laskmata lapsel tekkida laia silmaringi ja huvi. Nendel lastel, laps näitlejatel ja atleetidel näiteks, pole tegelikult normaalset lapsepõlve. Kõik imetlevad nende usinust, samas kui sügavamale vaadata selgub, et tegelikult varjab see kõik sisutühja elu.

Tunduvalt sagedamini esineb lastel aga tegevusetust (inertia). Siia alla kuuluvad kõik kellel on näiteks alaväärsus kompleks (Adleri termin). Kui sul esimene kord hästi ei läinud siis sa ei proovi enam kunagi uuesti. Enamusel näiteks ei läinud koolis füüsikas väga hästi, ja uuesti füüsikat ei võtaks neist keegi tulevases elus mitte mingil tingimusel. Teistel võibolla ei tulnud kehaline kasvatus välja ja seega ei käi nad enam kunagi väljas korvpalli mängimas. Paljudel ei õnnestunud sotsiaalseid oskusi omandada, oskusi mis on tegelikult elus kõige olulisemad, ja seega ei käi nad kunagi väljas, vaid istuvad kodus, tegevusetult.

Kui aga kõik hästi läheb neljandas tasemes tekib meis kompetentsus. See tähendab enamasti, et oleme usinad ja meis on väheke alaväärsustunnet, hoidmaks meid piisavalt tagasihoidlikena.

Viies tase

Selleks on noorukiiga (adolescence), mis algab puberteedieas ja lõppeb 18-20 aastaseks saamisel. Sellel ajal on tähtis omandada Ego identiteet ja vältida segadusse sattmuist enda kohast ühiskonnas (role confusion). See tase on tõenäoliselt üks huvitavamaid, Erikson alustas oma uuringuid siit ja kõik ta ülejäänud tasemed põhinevad uuringutelt mida ta siit tasemelt leidis.

Idenditeedi leidmine on tegelikult oma koha leidmine ühiskonnas. Noorukil tuleb kokku koguda kõik oma teadmised ühiskonnast ja endast ja nendest enda isiksus välja kujundada. Samas peab see isiksus olema selline millel ühiskonnas väärtus on.

Õnneks kergendavad isiksuse tekkimist olemasolevad eeskujud. Ka on noorukil enamasti võimalik täiskasvanute käest oma probleemidele lahendusi küsida.

Lisaks on ühiskonnas emamasti väljakujunenud tavad, asjad mis täiskasvanuid lastest eristavad. Primitiivsetes ühiskondades näiteks, pidid noorukid mõneks ajaks üksi külast lahkuma, mingi sümboolse looma küttima või mingi visiooni ära nägema. Tihti kaasnesid sellega teatud vastupidavustestid ja tseremooniad. Igatepidi oli vahe abitu ja vastutustundetu lapse ja tugeva vastutustundliku täiskasvanu vahel selgelt paigas.

Ilma korralike eeskujudeta võivad lapsed tihti segadusse sattuda, et mis nende koht tegelikult ühiskonnas on ja mida maailm tegelikult endast kujutab. Kui noorukid ei saa täpselt oma kohast ühiskonnas aru, nimetab Erikson seda identsuse kriisiks. Identiteedi kriisis on näieks lapsed, kes küsivad lihtsa küsimuse “kes ma olen?” kuid ei saa sellele vastust.

Erikson soovitab siis mõneks ajaks aja maha võtta. Näiteks reisima minnes. Lahku koolist ja võta töö. Või lahku töölt ja mine vahelduseks kooli. Võta vabalt, käi nuusuta lilli, õpi ennast tundma. Tänapäeval tahavad inimesed saada “edukaks” nii kiiresti kui võimalik, samas on vähesed meist endale selgeks teinud mida tegelikult see edu tähendab.

Tegelikult on olemas ka teine hälve, ehk liiga palju identiteeti. See tekib siis kui laps on ühiskonnas hästi mitte tolerantses ühiskonnas. Seda kutsutakse fanatismiks. Fanaatik usub et tema moodi käitumine on ainuõige siin maailmas. Enamasti on idealistideks noorukid, kes näevad asju must-valgelt. Tihti koguvad nad enda ümber teisi ja promovad oma uskumust ja elustiili ilma teiste inimeste arvamust kuulmata.

Identiteedi puudumine on veel suurem probleem. Erikson kutsub seda ühiskonnast eemaldumiseks (repudiation). Nad ei taha ühiskonnast osa võtta, tegelikult ei taha nad isegi isiksust omada. Sellised inimesed lubavad ennast tihti kaasata “Jehoova tunnistajate” sarnastesse liikumistesse, mis pakuvad neile siis kõik vajamineva nende isiksuse kohta. Mõned noorukid hakkavad tarvitama alkoholi ja uimasteid et ühiskond unustada. Sest tegelikult on ju parem olla “paha” või Ämitte keegiÄ kui et mitte teada kes sa tegelikult siis oled.

Kui selles osas kõik hästi läheb siis omandab inimene truuduse (fidelity), ehks siis lojaalsuse, võime elada ühiskonna standardite järgi vaatamata sellele et need ei ole tihti perfektsed. Truudus ei ole mitte kinnisilmi matkimine, ega ka ühiskonna vigade aksepteerimine, pigem kui inimene tõsiselt armastab oma ühiskonda siis pigem tahab ta selle muuta niiheaks kui võimalik. Truudus tähendabki seda, et oled oma koha ühiskonnas leidnud. Sellise, mis lubab sul ta arengule kaasa aidata.

Kuues tase

Kui siiamaani on õnnelikult läinud, siis järgmiseks tasemeks, vahemikus 18 kuni 30. aastani, on noor täiskasvanu. Vananedes muutuvad tasemete vahelised piirid tunduvalt ebatäpsemaks, sest inimesed hakkavad teineteisest oluliselt erinema. Ülesandeks on lähedus (inimacy) ja isolatsiooni vältimine.

Lähedus, ehk intiimsus, on siis võime teisi inimesi kohelsa kui sõpru, inimestesi armastada, või ka lihtsalt ühiskonnast aktiivselt osa võtta.