ROLLO MAY

1909 - 1994

Dr. C. George Boeree

 

Rollo May sündis 21. Aprillil, 1909 Ada’s Ohaios. Tema lapsepõlv ei olnud eriti meeldiv: Tema vanemad ei saanud omavahel läbi ning lahutasid lõpuks ja tema õde elas üle psühhootilise kokkuvarisemise.

 

Pärast lühikest tööülesannet Mishigani Osariigis (tal paluti lahkuda tema seotuse pärast radikaalse üliõpilasajakirjaga), asus ta Oberlin’I kolledzisse Ohaios, kus ta sai oma bakalaureuse diplomi.

 

Pärast lõpetamist läks ta Kreekasse, kus õpetas Anatolia kolledzis kolm aastat  inglise keelt. Sellel perioodil, veetis ta aega ka rändartistina ning õppis lühidalt isegi Alfred Adleri käeall.

 

USA’sse tagasi pöördudes astus ta Union Tehnoloogilisse Seminari ning sai sõbraks ühe oma õpetaja, Paul Tillishiga, eksistentsialistlik teoloog, kellel oleks võinud olla sügav mõju tema mõtlemisele. 1938 a. sai May bakalaureuse diplomi.

 

May põdes tuberkuloosi ning pidi veetma kolm aastat sanatooriumis. See oli arvatavasti tema elu pöördepunkt. Samal ajal kui ta kohtas võimalikku surma, täitis ta oma tühje tunde lugemisega. Loetud kirjanduse hulgas olid ka Soren Kierkegaardi teosed, Taani religioosne kirjanik, kes inspireeris suurel määral eksistentsialistlikku liikumist ja varustas May teooriat inspiratsiooniga.

 

May asus õppima White Instituti  psühhoanalüüsi, seal kohtus ta inimestega nagu Harry Stack Sullivan ja Erich Fromm. Lõpuks astus ta Columbia Ülikooli New Yorkis, kus ta 1949 aastal sai esimese Filosoofia doktori kraadi (Phd) kliinilises psühholoogias, mille asutus väljastas (määras).

 

Pärast Phd saamist asus ta õpetama mitmetesse esmaklassilistesse koolidesse. 1958 andis May koos Ernst Angeli ja Henri Ellenbergiga välja raamatu “Eksistents”, mis tutvustas USA’le eksistentsialistlikku psühholoogiat. Oma elu viimased aastad saatis ta mööda Tiburonis Kalfornias, kus ta ka suri 1994 aasta oktoobris.

 

Teooria

 

Rollo May on Ameerika tuntuim eksistentsialistlik psühholoog. Suurem osa tema mõtetest muutub arusaadavaks, kui lugeda eksistentsalismist üldiselt ning tema ja Ludwig BinsWangeri ideede kattumine on suur. Sellest hoolimata, on ta pisut kõrvale kaldunud põhisuunast, ta on rohkem mõjutatud Ameerika humanismist kui eurooplased  ning rohkem huvitatud eksistentsialistliku psühholoogia sobitamisest (lepitamisest) teiste lähenemistega, eriti Freudi omaga.

 

May kasutab mõningaid eksistentsialismile traditsionaalseid termineid veidi erinevalt kui teised ning leiutab mõningatele eksistentsialismi vanadele ideedele uusi termineid. Näiteks saatus , on suurel määral sama, mis thrownness kombineeritud fallennessiga (langematusega). See on see osa meie elust, mis on meile määratud, meie toorained, kui teile sobib, eesmärgiga luua meie elusid. Üheks teiseks näiteks on sõna julgus, mida ta kautab sagedamini kui  traditsionaalset terminit autentsus (authenticity), mis tähendab oma ärevusele silma vaatamist ning sellest kõrgemale tõusmist.

Samuti on ta ainus eksitentsialistlik psühholoog, keda ma tean kasutavat teatud arengu faase (etappe) (loomulikult mitte samaselt Freudile).

 

Süütus-  imiku (eel-)egoeelne, (eel-)eneseteadvuse-eelne  staadium.

Vastuhakk- lapsepõlve ja noorukiea etapp, kus arendatakse oma ego või eneseteadvust läbi vastandluse vanematega, kahe aastase“ei’st” kuni teismeealise “mitte mingil juhul” kasutamiseni.

 

Tavaline- normaalne täiskasvanud ego, konventsionaalne, võibolla pisut igav.

 

Loov- autentne täiskasvanu, eksistentsiaalne staadium, väljaspool ego ja enese- aktualisatsiooni

 

Teisest küljest, on ta nagu iga eksistentsialist, huvitatud ärevusest. Tema esimene raamat “Ärevuse tähendus”(The Meaning of Anxiety), põhines tema doktoritööl (dissertatsioonil), mis oli omakorda rajatud Kierkegaardi raamatutele. Tema ärevuse definitsioon on “ mõne väärtuse, mida indiviid peab oluliseks, et eksisteerida, ohustumisel ära kadunud tajumine (mõistmine) ” Kuigi mitte “puhas” eksistentsialism, sisaldab see tõenäoliselt surmahirmu või “olematust”(nothingness). Hilejem, tsiteerib ta Kierkegaardi:” ärevus on vabaduse peapööritus (dizziness)” .

 

Armastus ja Tahe (Tahtejõud, soov)

 

Mitmeid May unikaalseid ideid võib leida raamatus, mida ma pean tema parimaks, “Armatus ja tahe”(Love & Will). Oma jõupingutustel Freudi ja eksistentsialiste lepitada, pöörab ta oma tähelepanu motivatsioonile. Tema motivatsiooni baaskonstrukt on daimonik. Daimonik, omakorda, koosneb suurest daimonitekollektsioonist.

 

Sõna daimon pärineb kreeka keelest ja tähendab väikest jumalat. See siseneb meisse nagu deemon, koos väga negatiivse mõjuga. Päritolult aga võis daimon olla nii hea kui halb. Daimonid sisaldavad madalmaid vajadusi, nagu toit, seks samuti ka kõrgemaid vajadusi, nagu armastus. Põhimõtteliselt , ta ütleb, on daimon ükskõik mis, on võimeline ülevõtma (take over) inimese, ta vaatleb situatsiooni nagu daimoonilist omandamist. See juhtub siis, kui daimonite vaheline balanss on lõhastatud,  neid tuleks vaadelda  kui “kurja” (evil)- nagu vihjab fraas.

 

May jaoks on üheks tähtsaimaks daimoniks eros. Eros on armastus (mitte seks), kes Kreeka mütoloogias oli väike jumal, keda kujutati noore mehena. (Hiljem võib eros transformeeruda väikeseks häirivaks kahjuriks, ahnuseks (Cupid)). May tõlgendas armastust vajadusena “saada üheks” teise inimesega ning  viitas iidsele Kreeka müüdile, mida mainis Sokrates: Algselt olid inimesed neljajalgsed, nelja käelised, kahepealised olendid. Kui me muutusime veidi liiga auahneks raiusid jumalad meid pooleks, emaseks ja isaseks, ning needsid meid igavese sooviga taastada enda puuduv pool.

 

Igaljuhul, nagu iga daimon, on eros hea seni, kuini ta võtab üle isiksuse- seni, kuni me muutume sellest sõltuvaks.

 

Veel üks May oluline mõiste on tahe: oskus organiseerida iseennast, et saavutada oma eesmärgid. See teeb tahte enamvähem sünonuumseks ego ja reaalsuse-kontrolliga, kuid tahe omab isiklikku energiavaru, nagu  ego psühholoogias. Ma kahtlustan, et ta sai mõiste Otto Rankilt, kes kasutab tahte terminit saraselt. May annab mõista, et tahte on samuti daimon, mis võib potentsiaalselt ülevõtta inimese.

 

Üks teine tahte definitsioon on,” oskus panna  soovid täituma”. Soovid on “mängulised ettekujutlused võimalustest” ning on meie daimonite manifestatsioonid. Mitmed soovid, loomulikult, tulevad erosest. Kuid nad vajavad tahtejõudu, et neid teostada! Järelikult, saame seal näha “ isiksuse tüüpe”, mis väljuvad meie relatiivsest varudest, võite ju öelda, meie soovidest armastusele  ja tahtest neid realiseerida.

 

On olemas  tüüp, kellele ta vihjab kui “neo-puritaanile”, kes on täis tahtejõudu, kuid ilma armastuseta. Neil on hämmastav enese-distsipliin, ja nad oskavad “panna asju juhtuma”… kud neil ei ole mingeid soove  tegutseda. Seega muutuvad nad “anaalseteks” ja perfektsionistlikeks, kuid tühjade ja ärakurnatutena (dried-up).

 

Teine tüüp, kellele ta viitab kui “infantiilsele”. Nad on täis soove, kuid ilma tahteta. Täis unistusi ja ihaldusi, neil puudub enesedistsipliin, et täita oma unistusi ja ihaldusi ning seega muutavad nad sõltuvateks ja ühetaolisteks (konformistideks) (conformist). Nad armastavad, kuid nende armastus tähendab vähe.

 

May soovitab, elutargalt, et me peaksime arendama nende kahe isiksuseaspekti tasakaalu. Ta ütles, et “ mehe kohus on ühendada armastus ja tahe”. See idee, tegelikult, on üsna vana ja me leiame seda üsna mitmetes teooriates. Näiteks Otto Rank, teeb samamoodi vahet surmal (mis sisaldab nii vajadust teiste järgi kui ka hirmu elu ees) ja elul (mis sisaldab nii vajadust autonoomiale kui ka hirmu üksinduse ees). Teised teoreetikud on rääkinud läbikäimisest (suhtlemisest)(communion) ja toimetuekust (agency), homonüümsusest, samakujulisusest (homonymy) ja autonoomiast (autonomy), kasvatamisest (nurturance) ja esiletõusmisest (assertiveness), liikmeks võtmisest (affiliation) ja saavutamisest (achievement) jne.

 

Müüdid

 

May viimane raamat oli ‘The Cry for Myth”. Ta tõi välja, et kahekümnenda sajandi suur probleem oli väärtuste kadumine. Kõik meid ümbritsevad väärtused viivad meid väärtustes kahtlemisele. Nii nagu Nietzsce täheldas, kui jumal on surnud, siis (i.e. absoluute ei ole) on kõik lubatud!

 

May ütleb, et me peame looma ise oma väärtused, igaüks meist individuaalselt. Seda, muidugi, on raske öelda viimasena. Seega on meil vaja abi, mitte peale sunnitud, aga pakutud meile kasutamiseks nii nagu me seda ise tahame.

 

Sisene müütidesse, lugudesse, mis aitavad meil aru saada oma eludest, suunavad jutustused.  Nad on küll vastupidised mõnedele Jungi arhetüüpidele, kuid nad võivad olla teadlikud ja alateadlikud, kollektiivsed ja personaalsed.

 

Näited, mis võivad teile tuttavad olla, hõlmavad Horatio Alger’it, Oidipus Rexi, Sisiphost, Romeot ja Juliat, Casablancat, Leave it to Beaver’it, Tähtedesõda, Väikest maja preerias, Simpsoneid, South Parki. Nii nagu ma tahtlikult sisendan, siis mitmed hiljutised jutustused loovad viletsaid müüte, need, mis ütlevad, et väärtusetus on ise parim väärtus!  Selle asemel, ütleb May, me peaks aktiivselt töötama, et luua uusi müüte, mis toetaksid inimeste ponnistusi parema elu loomisel, mitte neid laostama!

 

Idee kõlab hästi- kuid see ei ole väga eksistentsialistlik! Enamus eksistentsialiste peab oluliseks seda, et reaalsust tuleb kohata palju otsesemalt kui müüdid seda mõista annavad. Tegelikult, nad kõlavad natuke liiga sellelt, millele suured inimeste massid järgi annavad, osalt allakäimisele (fallenness), konventsionaalsusel jaautentsusetusele! Vaidlus tulevikuks…..